2019. aasta taimekasvatushooaeg pakkus rohkelt rõõmu ja väljakutseid ning kindlasti õppisime sellest nii mõndagi uut. Kiire ja lühike koristusperiood möödunud suve lõpus võimaldas kõikjal Eestis külvidega varakult alustada ning taliviljade kasvupind tõusis läbi aegade suurimaks. Statistikaameti andmetel oli 2019. aastal taliviljade kasvupind üle 218 000 ha, sh teraviljad, taliraps- ja rüps.
2018. aasta sügisperioodi saab lugeda katsumusterohkeks. Juba juuli lõpus alanud ning mõnes piirkonnas augusti keskpaigani kestnud põua tõttu valmistas probleeme talirapsi külv. Põllud saadi küll varakult kätte, kuid tuhkkuiva mulla tõttu lükkusid osad külvid järjest edasi ning mõnes piirkonnas algas sadu tõesti viimasel hetkel. Augusti algul said mitmed piirkonnad hetkeks vihma, kuid kuna temperatuur oli endiselt kõrge ning eelnev kuivus kaua kestnud, siis sellest mulla niisutamiseks ei piisanud ning põud jätkus. Eesti Taimekasvatuse Instituudi andmetel oli augustikuus sademeid enam Saaremaal, Võrumaal ning Pärnumaal, tugeva põua käes vaevles aga Põhja-Eesti.
Möödunud aasta pikalt kestev ja soe sügis soodustas sügiskülvide jõudsat arengut. Talirapsid said küll mõnes piirkonnas mulda tavapärasest hiljem, kuid ilmastik ning soodsad kasvutingimused soosisid ka hiliste külvide arengut. Mitmetel põldudel oli vajadus teistkordse kasvureguleerimise järele. Keskeltläbi kestab kasvuregulaatorite mõju kuni 3 nädalat, sõltudes mitmetest teguritest. Võimalikult mullapinna ligidal asetsev kasvukuhik ning juurekael on eduka talvitumise eelduseks. Kasvuregulaatorite kasutamine aitab taimedel panustada ka rohkem juurestiku arengusse, vastasel juhul kuluks energia maapealse biomassi kasvatamisele.
Ka septembrikuu oli tavapärasest soojem ning teravilja külvid tärkasid nobedalt ja alustasid varakult võrsumist. Sügisel arenenud võrsed on kõrge saagikuse eelduseks. Efektiivseid temperatuure kogunes sügisperioodil (01.09-31.10) 344 kraadi, mis ületab viimase 96 aasta keskmist 106 kraadi võrra (Laine Keppart, ETKI). Taimiku soodne algareng ja sellest tulenevalt suur biomass soodustasid haiguste levikut ning lööbimist. Kehvemas seisus olid põllud, kuhu on külvatud teravili teist hooaega järjest. Mitmel pool võis taliodral ning ka -nisul märgata hilissügisel tugevaid jahukaste (Blumeria Graminis, Erysiphe Graminis) tunnuseid. Mõnes piirkonnas võis märgata ka võrklaiksuse sümptomeid (Pyrenophora teres f. teres; Pyrenophora teres f. maculata). Kõiki neid haiguseid nägi põllul ka kevadel. Kindlasti ei saa tähelepanuta jätta tugevat lumiseene (Monographella nivalis) levikut käesoleval aastal. Lisaks võis leida ka tüfuloosi (Typhula incarnata, T. incarnata), mida lumiseenega tihtipeale segamini aetakse.
Rohkem informatsiooni põllul levinud haigustes kohta saab lugeda siit: https://blogi.balticagro.ee/taimekasvatus/milliseid-haiguseid-leiab-kevadiselt-pollul/
2018/2019 aasta talveperiood oli valdavalt pehme ning piisava lumikattega. Taliviljad talvitusid kõikjal Eestis edukalt ning ümberkülvi teostati väga vähesel määral.
Kevad algas varakult. Märtsis taimi välja kaevates oli näha juba olulisi märke taimede elutegevusest, arenenud olid uued valged juured, mis tähendas, et taimed üritavad mullast toitu kätte saada. Agaramad sõitsid juba märtsi viimastel päevadel väetisekülvikuga põldudele.
Aprilli algus oli päikseline ning kuiv. Taimed alustasid kiiret kasvu ning põldudel käis aktiivne väetise laotamine. Tänu kuivadele põldudele sai ka mullaharimisega varakult alustada.
Paljud tootjad ei jäänud kindlasti puutumata üha süvenevast probleemist – hanedest. Sel hooajal tekitasid nad kevadel pahandusi suuremal määral oapõldudel, kuid puutumata ei jäänud ka teraviljad ja rohumaad. Oapõldudel söödi ära seeme ning maapealne osa jäeti põllule vedelema. Ülekülvi tehes oli seega väga keeruline hinnata vajalikku külvisenormi, et hiljem ei oleks taimik liiga tihe või vastupidi-liiga hõre, seega maksimumsaake neilt põldudel polnud enam isegi ülekülvi tehes võimalik saada. Oapõldudel oli valdavalt kasutatud ka mullaherbitsiidi ning mulda ülekülvi ajal taaskord liigutades vähenes oluliselt ka nende mõju.
Kevad osutus sel aastal üle ootuste keerukaks. Soojus ja kuivus vaheldusid pidevate ja tugevate öökülmadega, mistõttu oli pritsimistööde planeerimine keeruline. Stressis taimiku pritsimine tõi kaasa väga palju lehtede põletusi. Mitmed paagisegud, mis tavapärastel aastatel ei ole kahjustusi põhjustanud, tekitasid sel hooajal palju pahandust. Eriti sellisel juhul, kui paagis olid kasvuregulaatorid või herbitsiid.
Kuivuse tõttu jättis nii mõnigi tootja kaunviljadel külvijärgselt mullaherbitsiidi tegemata ning jäi vihma ootama. See tõi kohati aga kaasa kultuuri kahjustumise, sest vihma oodati liiga kaua ning mullaherbitsiidi kasutati siis, kui hernes/uba alustasid mullast tärkamist. Tugevate hoovihmade korral oli kahjustus veelgi ulatuslikum, sest vesi viis toimeaine sügavamale ning kokkupuude tärkava iduga oli suurem.
Maikuu kimbutas meid pikalt kestnud öökülmadega, kohati langes maapinnal temperatuur -6℃-ni. See tõi kaasa tugevad külmakahjustused taimedel – rapsitaimed olid longus ning teraviljadel lehetipud külmavõetud. Kahjustuste ulatus sõltus taimede kasvufaasist ning öökülmade kestusest. Kahjustusi suurendasid taimekaitsetööd, eriti oli seda märgata taliteraviljade puhul. Tuletaks siinkohal meelde, et mitmete herbitsiidide ja kasvuregulaatorite kasutamisel ei tohi esineda pritsimisele eelneval ning järgneval ööl öökülma. Sellistes tingimustes kahjustatakse pritsimistöödega nii kultuurtaime kui ka vähendatakse preparaatide efektiivsust.
Loe rohkem külmakahjustuste kohta siit: https://blogi.balticagro.ee/taimekasvatus/kulmakahjustused/
Teraviljade kasvureguleerimise planeerimine oli samuti keerukas, sest taimede areng oli niivõrd kiire ja kasvufaasid vaheldusid nii kähku, et tööde teostamisega jäädi tihtipeale hiljaks ning ei saavutatud soovitud tulemust. Naljatledes võis mõne tootja sõnul isegi põllu ääres seistes kuulda, kuidas talioder mühinal pikkuskasvu arendab. Teraviljade puhul on väga oluline, et just 2. ja 3. kõrresõlme vahed oleksid lühemad ja tugevamad, sest enamasti just sellest kohast toimub kõrre murdumine ja vilja lamandumine.
Vaadates tagasi taimekaitsetöödele sel hooajal, siis võib öelda, et taimehaiguste foon oli tugev. Teraviljade puhul oli suureks probleemiks kõrreliste pruunlaiksust e. DTR, juba varakult lööbis ka helelaiksus. Põldoa kasvupind on järsult tõusnud, sellega seoses on suurenenud ka haiguste surve. Põldudel, kus haigustõrje oli tegemata, oli suureks probleemiks šokolaadilaiksus. Põldoa šokolaadilaiksus (Botrytis fabae) on soodsatel aastatel olulist kahju tekitav haigus. Sümptomid varieeruvad esialgsetest väikestest selgepiirilistest punakas-pruunidest laikudest lehtedel kuni terve taime mustaks tõmbumiseni. Levik on äärmiselt kiire ning põllupilt muutub vaid päevadega mustaks.
Ka kahjurite arenguks ja levikuks oli soodne aasta. Suurimat peavalu valmistas muidugi suviraps ning eelkõige hiilamardikaga seoses. Hiilamardikat võis juba kohata aprilli keskpaigas, samal ajal leiti ka põldudelt esimesed varre-peitkärsakad. Kahjustuste ulatus erines piirkonniti.
Ka kapsakoi (Plutella xylostella) lendles talirapsi õitsemise ajal väga aktiivselt. Kapsakoi valmik ehk liblikas taime ei kahjusta, kahjustajateks on nende vastsed-röövikud. Talirapsile röövikud üldjuhul viga ei suuda teha, sest taimik on juba tugev, kuid seiret tuleb teha suvirapsis, sest noortele suvirapsidele võib massiline röövikute rünnak saatuslikuks saada. Röövikud toituvad lehe alaküljel ning närivad lõpuks lehed auguliseks.
Põldoa koristuse ajal sai selgeks, et levima on hakanud uus probleemne kahjur, kellega varasemalt väga palju kokkupuudet pole olnud. Paar sooja aastat on soodustanud oa-teramardika arengut ning levikut. Putukad on aktiivsed kui temperatuur tõuseb üle +20 °C, üle +25 °C temperatuur on nende arenguks väga soodne, samas alla +15 °C temperatuur ja märg ilmastik pärsib nende liikuvust. Kahjustusi esineb rohkem, kui õitsemise lõpus on vähemalt 4 päeva üle 20 soojakraadi. Emane muneb munad noortele kaunadele ning koorunud tõugud tungivad läbi kauna seina ja arenevad seemnetes, hiljem väljuvad valmikud seemnest. Kuigi oa-teramardikas ei mõjuta otseselt oluliselt põldoa saagikust, muudab see seemnete kaubanduslikku välimust ja idanevust. Lisaks on kahjustatud seemned vastuvõtlikud haigustele. Probleem on ka põldoa turustamisel, kuna elusate putukatega seemneid pole lubatud eksportida.
Oa-teramardikate arvukust piiravad külmad talved. Hoidlates seemnest väljunud mardikad ei kahjusta kõrvalseisvat tervet uba, sest mardikad toituvad õietolmust ja nektarist. Hoidlates on võimalik mardikaid tõrjuda fumigandiga seemnematerjali töödeldes. Arvukust vähendab ka seemnete kuumutamine +55 °C juures 15 minutit, kuid kõrged temperatuurid avaldavad negatiivset mõju seemnete idanevusele ja proteiinisisaldusele.
Kahjustunud seemet ei ole soovitatav uuel hooajal maha külvata, sest seemne põllule viimisega soodustame omakorda mardikate levikut. Kõik mardikad talve jooksul seemnest ei välju. Lisaks on kahjustunud seemnete idanevus madalam.
Käesolev hooaeg andis palju mõtlemisainet. Nägime ka rekordsaake, kuid piirkonniti oli ikkagi saagikus väga varieeruv. Veidi kehvemas seisus oli Lääne-Virumaa, Saaremaa ning Ida-Virumaa. Sealsetes piirkondades ilmutasid põuakahjud end tugevamini. Uue hooaja külvid said valdavalt õigeaegselt maha, kuid jahedate temperatuuride tõttu oli areng aeglane. Loodame, et ka hilisemad külvid suutsid talveks piisavalt toitaineid varuda, et talvele tugevalt vastu minna.
