2020. aasta hooaeg oli nii mõneski mõttes erakordne ja ootamatusi täis. 2019. aasta sügis oli Eesti Taimekasvatuse Instituudi andmetel temperatuuri ning sademete poolest pigem keskmisest vihmasem ja soojem. Eriti soe oli novembri teine pool, mis oli keskmisest kuivem ning Eesti keskmine temperatuur oli sel perioodil normist oluliselt kõrgem. Samas mäletame, et septembri keskpaigas tuli ka öökülmaperiood, mis aeglustas hilisemate külvide tärkamist ning segas oluliselt ka pritsimistöid.
Ka talveperiood oli pikaajalise keskmisega võrreldes valdavalt soojem ning ka keskmisest sajusem.
Lumikatet esines talve jooksul pigem paiguti ja sedagi vaid üksikud päevad. Õnneks ei ehmatanud ilmataat meid tugevate miinuskraadidega, sest lumikatte puudumisel oleks see kaasa toonud tugevad talvekahjud põldudel.
Juba 9. jaanuaril põlluringe tehes oli selge, et loodus ei maga. Talirapsi taimedel oli selgelt märgata uusi valgeid juuri, kasvukuhik oli siiski veel õnneks kinni. Otsekülvi põldudel oli näha ka märke nälkjate tegutsemist ja peaosalised olid ka ise kohal. Ka umbrohud olid tolleks hetkeks märgatavalt kasvanud ning nii mõnigi näitas värvilisi õisi.
Veebruari teises pooles, 21. veebruaril oli talirapsi kasvukuhik juba pikenenud ning ka õienupud olid juba üsna selgelt eristatavad lehtede all. Õnneks küll väga tugevat külma ei tulnudki ning kevadeks oli talvekahjusid taliviljadel väga minimaalselt ning taimed astusid kevadele tugevalt ja elujõuliselt vastu. Varakevadel oli küll palju kõrgeid päevaseid temperatuure, kui öised öökülmad häirisid taimi veel päris pikalt.
19. märtsiks oli varajane talinisu „Fredis“ juba jõudnud mõnes paigas kõrsumise faasi. See aga tähendas seda, et nii mõnedki põllumehed pidid umbrohutõrje plaani ümber tegema. Mitmete teravilja herbitsiidide lubatud kasutusaeg lõpeb kasvufaasiga BBCH 32 ehk teise kõrresõlme faasiga. Hiljem pritsima minnes võib juba kultuurtaime kahjustada ja põhjustada hoopiski saagikadu.
Fotodel: Talinisu Fredis 19.03.2020 kasvufaasis BBCH 31 (külvatud 28.08.2019) ning jahukaste Fredise taimikul.
Ka haiguste foon oli varajastel sortidel kevadeks üsna tugev, põldudelt leidis juba märke jahukastest. Jahukaste (Blumeria Graminis, Erysiphe Graminis) nakatab kõiki teravilju ning selle levikut soodustab kõrge õhuniiskus, madal temperatuur, taimiku tihe seis ning kõrge lämmastiku foon. Jahukaste vähendab lehtede fotosünteesivat pinda ning kahjustatud lehed lõpuks ka närbuvad. Jahukaste levik võib alguse saada juba 5℃ juures, kuid optimaalne on arenguks 15℃.
Kuid võrreldes siiski olukorda 2019. aasta kevadega, oli 2020. aastal kevadistel põldudel haigustesse nakatumine väiksem, sest jahe septembri teine pool hoidis taimiku pigem hõredamana ning tänu sellele oli sügisel ka haiguste levik veidi tagasihoidlikum.
Taliodra põldudel võis kohata ka juba võrklaiksuse sümptomeid, kuid jällegi oli kahjustuste pilt üsnagi tagasihoidlik võrreldes 2019. aasta kevadega.
Fotodel võrklaiksusesse haigestunud taimed.
Märtsi lõpuks olid agaramad juba väetisekülvikuga põllule jõudnud ning põllutööde hooaeg kogus tuure. Taimed olid talvekuudel üsnagi tegusad ning ka hilisemad külvid, mis jaheda sügise tõttu ehk veidi kiratsema jäid, kosusid kevadeks hästi ning ehitasid korraliku juurekava.
temperatuuride kõikumine ning öökülmad räsisid taimikut. Märtsi viimastel päevadel langesid öised temperatuurid mullapinnal sõltuvalt piirkonnast isegi -10 kraadini. Kuna pea moodustumine algab juba kõrsumise alguses, siis ka selline kevadine temperatuuride kõikumine võib põhjustada välja arenemata pähikuid. Tugevamalt olid mõjutatud lagedamad, tuultele avatud põllud ning varajased külvid.
Kevadel nägime palju ka taliviljade lehtedel sinakat-lillakat tooni. Tegemist oli fosfori puudusest tingitud antotsüaani kogunemisega lehtedesse ning see on jahedal kevadel väga tavapärane nähtus. Mullatemperatuuri tõustes, kui taim hakkas mullast toiteelemente taas omastama, kadus ka lillakas toon.
tehtud olid ka esimesed pritsimistööd. Kaer ning põldhernes oli juba paljudes piirkondades mulda jõudnud, kiirematel ka põlduba ja oder. Kärsitumad külvajad jõudsid kaera, herne ning põldoa juba maha külvata kuu alguses. Tehti ka ekstreemselt varajasi suvinisu külve- juba 10. aprillil. Väga varajaste külvide tärkamine oli veidi aeglasem. Eespool nimetatud kultuuride idanemine algab küll +1..+2 kraadise mullatemperatuuri juures, kuid sellisel juhul läheb siiski tärkamisega aega. Alates +5 kraadist hakkab idanemine märgatavalt kiirenema ning aprilli lõpuks oligi mullatemperatuur jõudnud 10 cm sügavusel +5..+6 kraadi juurde.
Sõltuvalt külviajast jõudsid talinisu, talirukis ning talioder aprilli lõpuks kõrsumise faasi. Varajastel külvidel oli ka juba pea moodustunud.
Fotodel: vasakul Fredise pea oli aprilli lõpuks juba moodustunud; paremal sama pea mikroskoobi all.
Ka talirapsid varsusid agaralt.
Aprilli kolmanda dekaadi soojad ilmad tõid peidust välja nii varre-peitkärsakad (vasakpoolsel fotol) kui ka hiilamardikad (parempoolsel fotol).
Mai keskpaigas üllatas Lõuna-Eesti talunikke päris arvestatav lumekiht põldudel. Taliraps oli jõudmas sel hetkel õitsemise faasi ning lume raskus vajutas taimed tugevalt longu. Õnneks suuremat kahju ei tekkinud ning lume sulades taimed ajasid end uuesti püsti.
Fotodel mai kekspaiga lumi Lõuna-Eestis. Fotode autor Karl-Joan Rahusoov ettevõttest Lõuna-Antsu Talu.
ilmusid põldudele mai keskpaigas. Sõltuvalt piirkonnast esines neid väga arvukalt, eriti just taliodra põldudel. 2020. aasta hooajal lisaks taliodrale-ja rukkile, esines neid arvukalt ka talinisu põldudel, mistõttu tegid mitmed tootjad sel aastal ka talinisudes riplasetõrjet.
Juunikuu oli väga varieeruva ilmastikuga. Kuu keskmine temperatuur oli ETKI andmetel Eesti keskmisest 3 kraadi võrra soojem. Samas esines kuu alguses veel isegi öökülmasid. Juuni alguses tabasid põlde tugevad hoovihmad koos rahega, mis tegi nii mõnelegi põllule tugevalt liiga. Eriti tugevalt said kannatada põllud Jõgevamaal ja Lääne-Virumaal, kus sadu kestis mitmeid päevi.
Fotodel tugevatest vihmasadudest ja rahest kahjustatud põllud Lääne-Virumaal. Fotode autor Jaak Flink ettevõttest Muuga/Laekvere PM.
olime 2020. aasta hooajal paremini ette valmistunud. Oli teada, et 2019. aastal oli juba teramardika kahjustust palju ning olematu talve tõttu võis oodata ka uuel hooajal suurt kahjurite arvukust. 12. juunil põlde seirates võiski juba leida aktiivselt tegutsevaid oa-teramardikaid. Seega alustati tõrjega juba varakult ning esialgu tehti tõrjet kontaktsete toodetega. Hilisemas faasis juba ka süsteemsega ning selle tulemusena oli koristusel oa-teramardika kahjustust oluliselt vähem.
Juuni keskpaigas saabus korralik kuiv suvi, temperatuurid küündisid paiguti isegi ligi 30 kraadi ligi. Juunikuine kuumus ja kuivus mõjus negatiivselt aga taliviljade ning varajaste suviviljade saagikusele. Pikema perioodi vältel esinev kõrge temperatuur just terade täitmise perioodil põhjustas taliteraviljadel ja ka rapsil/rüpsil arengu kiirenemist ning seetõttu ka saagikadu. Nii mõnigi tootja oli kombaini põllule viies tugevalt pettunud- põllud olid ilusad, biomassi rohkesti kui mida pole, on saak. Õnneks tõi aga juuni lõpp kauaoodatud vihma ning see jätkus ka juulikuus. Kahjuks saabusid juulikuised vihmad aga koos tugevate tuuleiilidega, mis põhjustas ka paljude kultuuride lamandumise.
algas juuli lõpus. Rapsi põldudel võis koristusel märgata väga tugevaid valgemädaniku kahjustusi ning ka fomoosi tunnuseid.
Kokkuvõtteks võib öelda, et hooaeg oli väga heitlik, kogemusterohke ning põnev. Kuigi vähesel määral esines pettumust just taliviljade saagikuse osas, siis tegelikult võib öelda, et pigem oli ikkagi hea taimekasvatuse aasta ning võime julgelt uuele hooajale vastu astuda. Eesootavad ajad kätkevad endast küll tugevat teadmatust just süsteemsete insektitsiidide osas ning ka fungitsiidide turul on suured muudatused tulemas, kuid Eesti põllumees on väga kohanemisvõimeline ning küll me koos lahenduse leiame.
