Kevadtööd on suure hooga käima läinud ning kärsitumad ka juba külvikuga põldudele jõudnud. Taliviljad on edukalt talve üle elanud, kevad on küll olnud ettearvamatu ja heitlik ning ilmaennustus lähiajal positiivseid muutuseid ei näita, kuid seis on põldudel valdavalt hea ning kõrge saak ootab realiseerumist. Oluline on teha põldudel ringkäik ning vaadelda haiguste levikut nii talinisul- kui ka odral. Pikalt kestev soe sügis, taimiku kiire algareng ja sellest tulenevalt suur biomass soodustasid haiguste levikut ning lööbimist ning haiguste surve kevadel temperatuuri tõustes on suur. Kehvemas seisus on põllud, kuhu on külvatud teravili teist hooaega järjest. Seetõttu tuleks varakult hakata mõtlema ka haigustõrjele.
Mitmel pool võis taliodral märgata hilissügisel tugevaid jahukaste (Blumeria Graminis, Erysiphe Graminis) tunnuseid ning nii mõnigi tootja teostas enne talvitumist ka fungitsiidi teistkordse pritsimise. Jahukaste nakatab kõiki teravilju ning selle levikut soodustab kõrge õhuniiskus, madal temperatuur, taimiku tihe seis ning kõrge lämmastiku foon. Jahukaste vähendab lehtede fotosünteesivat pinda ning kahjustatud lehed lõpuks ka närbuvad. Haigustekitaja talvitub seeneniidistikuna taliviljadel ning võib vastuvõtlikel sortidel põhjustada saagikadu kuni 20%. Kevadel temperatuuri tõustes põhjustab rohelistel taimeosadel uue nakkuse talvitumisjärgsetes viljakehades valminud kotteosed. Jahukaste levik võib alguse saada juba 5℃ juures, kuid optimaalne on arenguks 15℃.
Teine haigus, mida sügisel juba märgata võis, on äärislaiksus (Rhynchosporium secalis). Haigus kahjustab otra, tritikalet, rukist ning mitmeid kõrrelisi heintaimi. Taliteraviljad nakatuvad vahetult peale külvi, levik on intensiivsem niisketes tingimustes ning optimaalne temperatuur selle arenemiseks on +15..+20℃. Saagikust vähendab oluliselt just nakatumine esimese kõrresõlme faasist kuni viljatupe avanemiseni. Haiguse levik häirib lehtede ainevahetust, vähendab fotosünteesivat pinda. Tugeva nakkuse korral võib äärislaiksus vähendada saagikust isegi kuni 40%. Leviku tõkestamiseks on oluline jälgida külvikorda ning mitte kasvatada haigustekitaja peremeestaimi järjestikel aastatel.
Taliodral võib mõnes piirkonnas märgata ka võrklaiksuse sümptomeid (Pyrenophora teres f. teres; Pyrenophora teres f. maculata). Võrklaiksus levib nii seemnega kui ka nakatunud taimejäänustega. Saagikadu võib varajase kahjustuse korral olla isegi kuni 40%. Patogeen nakatab taimi juba tõusmefaasis ning võib teha eriti suurt kahju, kui haiguse sümptomid talve jooksul süvenevad ning kevadel taimiku arenedes edasi levivad. Haigustekitaja levib seemnega ning taimejäänustega. Tõusmete nakatumine toimub temperatuuril +10..+15℃. Tugeva nakkuse korral on häiritud fotosüntees ning lehed lõpuks närbuvad ning kuivavad täielikult.
Kindlasti ei saa tähelepanuta jätta ka tugevat lumiseene (Monographella nivalis) levikut käesoleval aastal. Sügisel vähemalt korra fungitsiidi saanud põllud olid lume alt tulles oluliselt paremas seisus, kui need, millel haigustõrje jäi tegemata.
Ka väiksema külvisenormiga rajatud põllud näevad oluliselt ilusamad välja, lumiseene levikut soodustab tihe taimkate. Haiguse levik on intensiivsem, kui sügisel tuleb lumikate varakult või kui talveperioodil on lumi pikka aega külmumata maal. Paljudel põldudel on näha, et kuigi tundub, et taimik on hävinenud, tulevad hukkunud taimeosade alt ka uued lehed. See küll võib algarengut pidurdada, kuid taimik on endiselt elus. Paraku ei lase taimiku suur biomass ja tugevad öökülmad kahjustunud põldudel äestamist teha, sest taimede kahjustamise oht on suur.
Lumiseenega aetakse tihtipeale segi tüfuloos (Typhula incarnata, T. incarnata). Ka seda võib juba mitmel pool põldudel näha olla. Tüfuloos kahjustab kõrrelisi heintaimi ning taliteravilju, eelkõige taliotra. Tüfuloosi kahjustusele on iseloomulikud väikesed punakas-pruunid seenemügarad (sklerootsiumid), mis ilmuvad nähtavale kevadel, kui õhutemperatuur juba tõuseb ning õhuniiskus väheneb. Seenemügarad on mullas elujõulised mitmeid aastaid. Nagu ka lumiseenel, soodustab haiguse levikut varajane külv, taimede suur biomass ning varajane ja pikka aega kestev lumikate külmumata maal. Seeneniidistiku arenemiseks on optimaalne temperatuur 9 °C, kuid areng võib alguse saada juba -6 °C juures.
Nagu eelnevalt juba mainitud, on haiguste surve tugev ning temperatuuri tõustes on levik väga kiire. Kindlasti tasuks mõelda fungitsiidi varajasele pritsimisele, et hoida haiguste levik juba kasvu alguses minimaalne ja kontrolli all. Eesmärgiks on hoida taimiku lehestik võimalikult kaua roheline, et toimiks fotosüntees ning taimel oleks saagi moodustumiseks piisavalt aega. Terve taimik suudab ka keeruliste kasvutingimustega paremini kohaneda ning stressiga edukamalt toime tulla.
