Esimesed väetusringid on mõnedel põldudel tehtud, teistel veel jällegi ees. Kevad kulgeb rahulikus tempos, seega hiljaks pole veel keegi jäänud. Nüüdseks on terve Eesti lumikatte alt vabanenud ning taimed on hakanud vaikselt ärkama. Taimedel on näha uusi valgeid juuri – talirapsidel rohkem, teraviljadel veel veidi vähem, mis tähendab seda, et taimed juba üritavad mullast toitaineid ja vett kätte saada.
Kevadise kiirema algarenguga talirapsi sortidel võib isegi märgata juba pisikesi õienuppe, mis õnneks veel lehtede all kaitsvalt peidus. Talirapsid on valdavalt väga ilusad ning talvekahjusid esineb minimaalselt.
Lumiseen taliteravilja põldudel
Teraviljade puhul ei jää sel kevadel märkamata valkjad, roosakad toonid põldudel. Talv oli lumerohke ning lume all oli niiskust ja soojust, mis on teadagi väga soodne keskkond taimehaiguste levikuks. Tekib haudumise oht, sest taimed hingavad ning kasutavad ära toitained, mis sügisel antud. See aga nõrgestab taime ning selline taim on vastuvõtlik ka erinevatele haigustekitajatele.
Lumerikaste talvedega kaasnevad haigustekitajad on näiteks lumiseent (Monographella nivalis) põhjustavad parasiitseened, mis nakatavad taime kas siis mulla kaudu või seemnete kaudu. Eosed tungivad läbi avatud õhulõhede taime ning kevadel, temperatuuri tõustes, hakkavad seal arenema. Lumiseenega nakatunud taimed tunneme ära selle järgi, et lume alt tulles on taimed kaetud valkja, roosaka võrgutaolise kirmega. Nakatunud lehed hävinevad, kuid kui võrsumissõlm on terve, siis taim ikkagi taastub. Kõige enam esineb lumiseent põldudel, kus taimik oli sügisel väga lopsakaks kasvanud ja muidugi ka mahepõldudel. Lisaks ka põldudel, kuhu on külvatud puhtimata seeme – ka see soodustab lumiseenega nakatumist. Hilistel külvidel, kus taimemass pole väga suureks kasvanud, esineb lumiseent oluliselt vähem.
Kuigi võib tunduda, et valkja kihi all taimik on hävinenud, tulevad hukkunud taimeosade alt ka uued lehed. See võib küll algarengut pidurdada, kuid taimik on endiselt elus. Vähesel määral leidub ka põlde, kus suur osa taimikust on kahjuks hävinenud ja planeerida tuleks ümberkülvi. Kuid neid põlde on tõesti väga vähe.
Tüfuloos kahjustab heintaimi ja taliteravilju
Teine samasugune paksu lumikattega seotud haigus on tüfuloos (Typhula incarnata, T. incarnata). Tüfuloos kahjustab kõrrelisi heintaimi ning taliteravilju, eelkõige taliotra. Tüfuloosi kahjustusele on iseloomulikud väikesed punakas-pruunid seenemügarad (sklerootsiumid), mis ilmuvad nähtavale kevadel, kui õhutemperatuur juba tõuseb ning õhuniiskus väheneb. Seenemügarad on mullas elujõulised mitmeid aastaid. Nagu ka lumiseenel, soodustab haiguse levikut varajane külv, taimede suur biomass ning varajane ja pikka aega kestev lumikate külmumata maal. Seeneniidistiku arenemiseks on optimaalne temperatuur 9 °C, kuid areng võib alguse saada juba -6 °C juures.
Äestada?
Haigete taimejäänuste eemaldamiseks on vägagi tervitatav töö äestamine. Lisaks lõhub see mullale tekkinud kooriku ning ühtlustab mullapinda, mis tähendab seda, et ka mullaniiskus säilib paremini. Lisaks aitab see eemaldada talvitunud umbrohtusid mehhaaniliselt, mis tähendab, et need umbrohud ei jõua üle kasvada enne esimest umbrohutõrjet. Äestamine aitab ka väetisegraanuleid mullaga segada, läbi mille saab graanul rohkem niiskust ning toimib paremini.
Kes võtavad ette kevadist äestamist, siis tuleb meeles pidada seda, et muld peab kindlasti olema juba tahenenud. Vastasel juhul lihtsalt tõmbate taimel palju lehti küljest või veel hullem- taimi mullast välja sellega, et kuhjate mulda kokku. Äestamist ei tohiks ette võtta ka siis, kui eesoleval ööl lubatakse öökülma. Siis on taimed niigi stressis. Taliotrade ja rukkiga tasub olla ettevaatlik. Sügisperiood oli soe ja pikk ning talioder jõudis väga palju võrsuda. Neid taliotrasid ei tasu kindlasti äestama minna, sellega pigem lõhutakse taime ja tekitatakse asjata lisastressi.
Sügisperiood oli soe ning kestis pikalt. See tähendab, et ka taimehaiguste levik oli sügisel intensiivne. Olulist rolli mängis ka see, et taimik jõudis kasvada lopsakaks ning ka selle tõttu levisid haigused kiiremini. Kevadine pilt põldudel annab samuti märku sellest, et sügisel nakkus mitmeid haiguseid.
Taliodral võib märgata võrklaiksuse sümptomeid (Pyrenophora teres f. teres; Pyrenophora teres f. maculata). Võrklaiksus levib nii seemnega kui ka nakatunud taimejäänustega. Saagikadu võib varajase kahjustuse korral olla isegi kuni 40%. Patogeen nakatab taimi juba tõusmefaasis ning võib teha eriti suurt kahju, kui haiguse sümptomid talve jooksul süvenevad ning kevadel taimiku arenedes edasi levivad. Tõusmete nakatumine toimub temperatuuril +10..+15℃. Tugeva nakkuse korral on häiritud fotosüntees ning lehed lõpuks närbuvad ning kuivavad täielikult.
Lisaks on näha nii taliotradel kui ka lopsakaks kasvanud talinisudel jahukaste (Blumeria Graminis, Erysiphe Graminis) tunnuseid. Jahukaste nakatab kõiki teravilju ning selle levikut soodustab kõrge õhuniiskus, madal temperatuur, taimiku tihe seis ning kõrge lämmastiku foon. Jahukaste vähendab lehtede fotosünteesivat pinda ning kahjustatud lehed lõpuks ka närbuvad. Haigustekitaja talvitub seeneniidistikuna taliviljadel ning võib vastuvõtlikel sortidel põhjustada saagikadu kuni 20%. Kevadel temperatuuri tõustes põhjustab rohelistel taimeosadel uue nakkuse talvitumisjärgsetes viljakehades valminud kotteosed. Jahukaste levik võib alguse saada juba 5℃ juures, kuid optimaalne on arenguks 15℃.
Nisude puhul on märgata rohkelt ka sügisel alguse saanud helelaikuse nakkust. Taimedel on heledad valkjad laigud, mille peal on mustad püsieosed. Temperatuuri tõustes (+15…+20 kraadi) on oht, et sealt saab alguse uus nakkus ning helelaiksus hakkab levima ülespoole.
Ristõieliste nuuter
Rapside puhul on oluline ehk veel mainida ka seda, et möödunud sügisel olid väga soodsad tingimused ristõieliste nuutri arenguks. Tegemist on mullas elutseva limaseenega, mis tekitab taime juurtele pahkasid või moodustisi, mis pärsivad toiteelementide ja vee omastamist ning tugeva kahjustuse korral võivad taimed hukkuda. Praegusel hetkel põllul käies on hea tõdeda, et olenemata nuutri levikust sügisel, on taimed siiski veel elujõulised ning pole talvega hukka saanud. Seetõttu on eriti oluline just, et taimed oleksid kohe varakult hästi toidetud, et taim suudaks nuutri survele vastu panna. Siinjuures on oluline nii lämmastik, väävel, fosfor, kaalium kui ka muidugi mikroelemendid.
Kokkuvõtteks võib öelda, et olukord põldudel on pigem positiivne, taimed on hästi talvitunud ning loodame, et aprillikuu mingeid krutskeid endaga kaasa ei too.
