Bayer’i meeskond kutsus Baltic Agro meeskonna põllujalutuskäigule Sadala Agro põldudele. Meiega koos oli põllul ka Bayer’i toodete tehniline spetsialist ja Bayer’i Jelgava katsekeskuse juht, kes Eesti põldude olukorda väga kiitis. Külastatud ettevõtte põldude pilt oli tõesti võimas ja paljulubav. Nüüd ootame kõik suure huviga koristuaega, et näha kuidas see vaatepilt saagis ja kvaliteedis kajastub.
Üheks päevakajaliseks teemaks oli kõrretugevdamine ehk kasvureguleerimine. Kasvuregulaatorite kasutamine on oluline lamandumise riski maandamiseks. Peamiseks eesmärgiks on saavutada tugevam, paksemate seinetega ja lühem kõrs. Teraviljade optimaalseks kõrretugevdamise faasiks loetakse 2. kõrresõlme, sest siis saab mõjutada kõrre alumist ja keskmist osa, väheneb pikkuskasv ja taim muutub lamandumisele vastupidavamaks. Ajaliselt saab planeerida kasvu reguleerimise töö koos T1 fungitsiidide kasutamisega.
Taliodral tuleks teha ka teine kasvu reguleerimine lipulehe faasis, et ära hoida peade murdumist. Siinkohal tuleb aga meeles pidada, et kui ohted on juba 2 mm nähtavale ilmunud, siis tuleb kohe minna, mitte homme ega ülehomme vaid kohe. Kui liiga hilja pritsida, siis jääb viljapea lehetuppe kinni, mis omakorda halvendab terade täituvust, intensiivistab haiguste levikut ja toob kaasa saagikao ning kvaliteedi languse.
Kuidas tunda ära silmalaiksust (Oculimacula yallundae)? Haigus avaldub enamasti kõrsumisest kuni loomiseni esimesel sõlmevahel. Ovaalse laigu keskmesse tekib eoskogumik, haiged taimed kipuvad murduma ja lamanduma. Fungitsiidi sobiv kasutusaeg on sellisel juhul võrsumisfaasis või kõrsumise algul. Peale 2. kõrresõlme silmlaiksuse tõrje efektiivsus jääb madalaks.
Suurt paanikat on sellel hooajal külvanud ka jahukaste tõrje. Peamise probleemina toodi välja see, et pritsimine on ära tehtud aga jahukaste on kõrtel ja lehtedel ikka alles. Siinkohal tuli soovitus seda jahukastet natuke lähemalt uurida – kui valge vatt on värvunud mustaks, roosakaks või pruunikaks, siis on fungitsiid toiminud ja haigus pidurdunud. Olemasolevad tunnused ei kao kuhugile aga ei arene ka edasi. Kui lehtedelt ja kõrtelt leiab värvunud tunnuste kõrvalt valget kohevat vatti, siis see viitab uutele tunnustele ja vajab sekkumist. Enamasti on selleks hetkeks käes ka lehelaiksuste ennetamise, pidurdamise aeg ja tuleks valida võimalikult laia spektriga fungitsiid.
Rapsi puhul on olulisteks märksõnadeks valgemädanik, kõdra-peitkärsakas ja kõdra-pahksääsk.
Valgemädaniku vastu tuleb pristida täisõitsemises ehk kui 100 % peavõrsest ja 70% kõrval võrsetest õitseb. Tegemist on igavesti tüütu pahalasega põldudel, sklerootsiumid säilivad mullas elujõulistena 5-7 aastat. Soodsates tingimustes arenevad sklerootsiumitest viljakehad. Õitsemise ajaks on viljakehad tootnud elujõust pakatavaid eoseid, mis tuule abiga kroonlehtedeni kanduvad ja sealt endale sobiva elukeskkonna leiavad. Nakatumise kõrghetkeks ongi rapsi täisõitsemise faas. Nakkus saab alguse valdavalt lehekaenlatest, kuhu langevad kroonlehed koos eostega püsima jäävad. Sealt pole enam pikk maa, et kogu taim saaks valgemädaniku nakkuse. Haiguse arenedes taim sureb ning kõdrad avanevad enneaegselt, väheneb tuhande tera mass. Taimevarred muutuvad valkjas-halliks, murduvad ning vart lahti lõigates võib märgata musta värvi sklerootsiume. Tõrjumata jätmise tagajärjeks võib haiguse arenguks soodsal aastal olla 30+ protsendiline saagikadu!
Lisaks valgemädanikule võivad rapsi kahjustada ka kõdra-peitkärsakas ja kõdrasääsk. Kõdra-peitkärsakas (Ceutorhynchus assimilis) on see, kes põhilise töö ära teeb. Aktiivseim tegutsemisaeg on täisõitsemise alguses. Valmikud munevad munad noortesse kõtradesse, närides kõdra seina augu. Vastne, vageltõuk, toitub rapsi seemnetest. Tänu munemiseks näritud augule leiab ukse kõtra ka kõdra-pahksääsk (Dasineura brassicae). Valmik siseneb kõdra sisse peitkärsaka poolt näritud augu kaudu ja muneb sinna oma munad. Vastsed toituvad kõdra siseseinast ning eritavad toksilisi eritisi, mis põhjustavad kõdra paisumise ja enneaegse avanemise.
Paljudel jäi külvijärgne Fenix sellel aastal tegemata, sest peljati kuuma ja kuiva ilma. Tegelikult oleks võinud selle siiski ära teha, 3 l/ha Fenix + 300 l/ha veenorm on üle Eesti häid tulemusi andnud. Fenix tekitab mulla pinnale kileja kihi, umbrohud saavad kahjustada hetkel mil idulehed ennast mulla pinnast välja üritavad suruda. Toimeaine on aktiivne umbes 2-3 kuud ning iga lisanduv niiskus ja vihmasadu aktiviseerib selle perioodi jooksul herbitsiidi. Fenix ei pidurda umbrohuseemnete idanemist, kuid takistab nende tärkamist. Kemikaaliga kokku puutunud umbrohu lehed muutuvad klorootiliseks – lehtedel ja leheservades tekivad valkjad ja kollased laigud.
