Rukki tee 8, Lehmja küla, Rae vald, 75306 Harjumaa

Lihaveiste karjatamine

Iga kevad on isemoodi😊 ja kordumatu. Mõni tegevus on siiski reeglipärane, üks selline on lihaveiste viimine karjamaale.

Esimene töö on kevadine äestamine, alustada juba aprillis, nii kui maa lubab. Äestamisega aetakse laiali mutimullahunnikud, eelmise aasta kulu, sügisest jäänud lehmakoogid, kratsitakse lahti sammalt ja õhustatakse mulda, hävitades parasiitide vastseid ja mune.

Kui karjamaa on juba roheline ja põld looma kannab, siis on karjatamise alguseks hea aeg. Karjamaarohu rohke söömine on parim viis looma toitainete vajaduste rahuldamiseks. Päikesevalguses sünteesib looma organism enesele vajalikus koguses D-vitamiini. Eestimaal saavad lihaveised oma põhisööda kevadest kuni sügiseni karjamaalt. Karjamaarohi on kõige odavam sööt veistele.

Hooaja alguses on taimed väikesed ja loom saab rohtu kätte vähem kui kõhutäieks vajalik, aga see ongi hea! Siis ta sööb hea meelega lisaks ka heina ja silo. Paari nädala jooksul aga tuleb juba rohtu piisavalt ja siis lõpetavad loomad heina ja silo söömise. Hea on, kui heina on loomadel võimalik lisaks süüa veel mai teises pooles, sest hein aitab loomal kõhu korras hoida. Kevadine rohi tekitab veistel kergesti kõhulahtisust, sest on väga toitainerikas ja madala kuivaine sisaldusega. Heas karjamaarohus on piisavalt proteiini, energiat, vitamiine ja mineraalaineid.

Karjatamisperioodi alguses, esimese kiire rohukasvu ajal tuleb sööta magneesiumirikast mineraalsööta, seda karjamaatetaania vältimiseks Lihaveistele sobivad hästi kutuurkarjamaad, looduslikel karjamaadel on proteiini ja mineraalelementide tase madalam, ka sööda hulk ja kvaliteet on väga kõikuvad.

Heina lisaks söötmiseks on väga hea kasutada katusega söödamaja. Katusega söödamajas säilib hein ka vihmaste ilmade korral ja loomad ei raiska heina tarbetult palju. Kui heinarullid panna lihtsalt karjamaale maha, siis paratamatult läheb palju raisku, sest loomad lõhuvad need rullid laiali ja tallavad ise heina peal. Ära süüakse oluliselt väiksem osa. Ka on probleemiks vihm, sest kui heinarull jääb kauemaks kui paar päeva, siis vihmaga läheb hein kergesti hallitama ja loomad seda enam ei söö.

Karjamaa seisukohast on kevadine varane rohu kärpimine hea, sest see ergutab taimi rohkem lehemassi tootma. Karjatamise algusega venitamine mai lõpuni ei ole mõistlik, sest nii on oht rohu ülekasvamiseks. Loomadele meeldib hea ja parem nagu inimestelegi, seega värske rohi on neile parim. Karjamaadel liiguvad loomad ikka värskemate kohtade peale, reguleerides nii enda toidulauda. Tavaaastatel kasvab rohi juurde kiiremini kui loomad jõuavad ära süüa ja vanaks läinud rohtu loomad enam nii meelsasti ei taha.

Eestis on tavapärane, et mai keskpaigast kuni jaanipäevani on karjamaadel rohtu külluslikult. Kui sel ajal teha halbu otsuseid karjatamise korraldamises, siis võib juhtuda, et värskest karjamaarohust on puudus juba juulis. Parim on kopliviisiline (portsjon, rotatsioon) karjatamine, sellisel juhul on karjamaa kasutamine efektiivsem ja sööt kogu aeg kvaliteetsem. See nõuab kasvatajalt enne hooaja algust aega ja planeerimist, kuid on väga vajalik, et tagada piisav söödavaru kogu hooaja vältel. Karjatamise periood tuleks planeerida nii, et loomadel on võimalik käia süsteemselt mitmel erineval karjamaal.

Kevadel on väga hea, kui karjatamine ühes koplis kestab lühikest aega. Arvutamisel võetakse aluseks rohumaa pind ja loomade arv. Võiks arvestada, et 1 loom vajab 1 päevaks 25 m2 karjamaad. Sõltub see maastiku eripäradest, rohukasvust ja muudest tingimustest. Hooajal on vajalik pidev rohukasvu jälgimine ning ilmastikuga arvestamine. Olenevalt ilmastikutingimustest võib nt suve teine pool kujuneda põuaseks või liiga vihmaseks, mis mõlemad on äärmused, kus on raske rotatsiooni järgida. Kevadel kasvab karjamaal uus taimik 3-4 nädalaga, suve teises pooles kauem. Taimiku sobivaim kõrgus karjamaal on looma jaoks 20-25 cm. Rohi peab rohumaal piisavalt taastuma, veistel ei ole mõistlik lasta rohtu ära süüa n.ö rohujuure tasandini, sest sellega aeglustub tugevalt uue taimiku kasv. Taimele peab jääma piisavalt fotosünteesitavat pinda. Lisaks söövad veised endale sisse rohkem parasiite, enamus parasiite asub mullalähedases rohumassis.

Karjamaal on oluline puhas joogivesi. Joogikohas peab olema võimalik juua korraga suurel hulgal loomadel, sest muidu võivad nõrgemad loomad jääda joomata. Kui kari hakkab liikuma, siis viimased joogijanus loomad lähevad pigem karjaga kaasa kui on nõus üksinda jooma jääma.

Joogikoha juures on parim koht soola ja mineraalide jaoks. Samas mere ääres loomad enamasti soola ja mineraale ei tarvita, sest saavad vajalikud ained mereveest ja pilliroost. Karjatamisperioodil võiks kasutada küüslaugusoola ja küüslaugumineraale, mis aitavad hoida eemal tüütuid lendavaid verd imevaid putukaid ja vähendavad oluliselt ka puukide probleemi.

Karjatada saab ka nii, et lased loomad kevadel karjamaale lahti ja loodad, et sügisel korjad prisked purakad kokku ja realiseerid hea hinnaga lihaks. Tegelikkuses see ei toimi. Kes karjatamise ajal panustab karjamaade heasse seisukorda ja vaatab, et loomadel oleks tervel karjatamise hooajal hea ninaesine, siis nende loomad on sügisel kenad ja pontsakad. Lihtsalt niisama karjamaal olles loomad ei kasva. Inimesele võib ju tunduda rohelist karjamaad vaadates, et rohtu on, küll loomad söövad, mis siis, et ei maitse või rohi on vanaks läinud ja rammutukad silmnähtavalt muust kamarast välja paistavad. Lihaveis on arukas – ta näitab oma käitumisega kohe ära, kui süüa ei ole piisavalt või midagi on korrast ära. Küsimus on, kas peremees seda kuulab või aru saab, mida on vaja teha.

Kevadise karjatamisperioodi märksõnad:
  • äestamine enne karjatamist;
  • loomad karjamaale esimesel võimalusel;
  • karjatamisperioodi alguses anna lisaks heina, soovitavalt katusega söödamajast;
  • ära karjata üle ehk mitte rohujuure tasandini;
  • tee aegsasti plaan ja kasuta karjakopleid süsteemselt;
  • vajadusel järelniida peale 2. või 3. karjatamisringi.
5/5 (2 Reviews)

Seotud postitused

Kommenteeri